Читать книгу Vene sõjavang prantslaste seas онлайн
10 страница из 16
Pöördusin hiljem selle õnnetu pärast peakirurgi poole, sain aga kinnituse, et pääsemine pole võimalik ning kui teda minema toimetamiseks vähegi liigutada, järgneks otsemaid surm. Ka mind saatev adjutant oli väga liigutatud ning me läksime tummalt kõrvuti kuni kindrali majani, mis asus linnast umbes tuhande sammu kaugusel. See oli seesama maja, kuhu krahv Wittgenstein oli mõne päeva eest oma peakorteri üles löönud. Seda polnud võimalik enam äragi tunda, kuna viimane lahing algas rünnakuga, kus arvuka suurtükiväe äkilised kogupaugud olid suunatud just peakorterile, misläbi seinad, katus ja aknad lasti ühe silmapilguga sõelapõhjaks. Õnneks oli krahv vaevalt veerand tundi varem minema ratsutanud, et parem tiib üle vaadata. Selles auklikus majas võttis mind vastu Baieri kindral, esitas mulle mõne küsimuse ja saatis mind siis linna kindral Wrede juurde.
Olin Polotskit varem tundnud kui päris linna, kuid nüüd oli see väga muutunud. Kõik majad olid nagu laskepesad, pea iga tänav oli barrikadeeritud ja kaunis jalutuskoht muudetud reduudiks. Rahumeelsete, oma tööga tegelevate elanike asemel võis näha vaid puhkavaid ohvitsere ning näljaseid sõdureid. Hospidalid kubisesid haavatutest ja surnutest; õhk oli nii rikutud, et tuli nina kinni hoida.