Читать книгу Vene sõjavang prantslaste seas онлайн

5 страница из 16

Vaevalt olin ma ümber pööranud, kui kõlas mitu lasku, millest üks riivas mu hobuse kõhtu. Too oli nagunii kiirem kui vaenlase hobused, haavata saamise tõttu läks ta täiesti tuliseks ning alustas sellist galoppi, et mu jälitajad jäid peagi kaugele maha. Muidugi pidin ma kartma, et nad on veelgi vihasemad, kui mulle siiski järele jõuavad, ning püüavad mind seepärast veelgi kiiremini kätte saada. Kui mets poleks nii tihe olnud, oleksin ehk pääsenud, aga kes on näinud Vene tiheda kasvuga metsi, mis on lisaks täis mahalangenud puid, see teab, et need on nagu müür. Võib-olla oleksin pidanud oma hobusel minna laskma ja end ära peitma, riskima surnuks nälgimisega või sellega, et esimene leidja mind maha laseb, aga silmapilgud, millest sõltub inimese saatus, on harva need, kus ta on täielikult oma mõistuse peremees. Tormasin pool veerandtundi edasi ega märganud enda ees ikka veel ühtegi vaenlast. Lõpuks muutus mets hõredamaks, tee tegi käänaku ja äkitselt põrkasin ma nii-öelda ninapidi kokku baierlaste piketiga. Ma tõesti ei tea, kes meist oli sel silmapilgul rohkem ehmunud, kuna vaatamata mu tikitud mundrile ja habemeta lõuale haarasid kõik relvade järele ja hüüdsid: „Kasakad! Kasakad!“ Nad ei võinud ju teada, kas mulle järgneb terve parv kasakaid või mitte. Mu hobusel haarati suistest, täägid suunati minu poole ja mina kogelesin raske sõna: „Pardon!“