Читать книгу Vene sõjavang prantslaste seas онлайн

4 страница из 16

Kuulasin talumehe üle ja sain muu hulgas teada ka seda, et siit läheb väga hea tee Polotskisse, mis poole miili pärast ühineb suure teega, mida mööda olime kolme päeva eest taganenud. Otsustasin jalamaid sinna ratsutada ja ümbruse üles tähendada, siis tagasi pöörata, ette kanda ning soovitada kindralil küla hõivata. Mõtlesin, et see kaitseks meie vasakut tiiba rünnaku eest, mis, nagu hiljem kuulsin, oligi olnud meie vaenlase kavatsus, ning teiseks asus küla, niipalju kui mäletasin, juba vaenlase eelpostide selja taga, ning arvasin, et neist saaks seega märkamatult mööda minna. Need oli kaunid kavatsused, mis mind joonistades haarasid, ning ma uskusin, et kui need teoks teha, saan kindlasti ka väärika tasu.

Aga vaevalt olin oma joonistusega valmis, kui sealtsamast külast kihutas äkitselt minu suunas umbes kakskümmend vaenlase ratsanikku. Olen nii mitmeski tulises lahingus kaasa teinud, aga miski pole mu juukseid nii püsti ajanud kui too silmapilk. Samas märkasin ma siiski, et need on ulaanid, ning järeldasin nende korrapäratust ratsutamisest, et nende seas pole ühtegi ohvitseri. Oleks olnud rumalus kahekümne ulaani vastu võidelda, säärasele kambale alla anda ma aga samuti ei tahtnud. Niisiis andsin oma kronule kannuseid ja põgenesin. Muidugi olid jälitajad mu tagasitee tõkestanud, ma pidin ettepoole, otse vaenlase poolele kihutama; aga ma lootsin kas väikese ime läbi pääseda või vähemalt sattuda mõne tugeva piketi otsa, kelle ohvitser mind jõhkrast kohtlemisest päästaks.