Читать книгу Vene sõjavang prantslaste seas онлайн

3 страница из 16

Meil oli just olnud kokkupõrge, kõik olid veel väsinud, kogu korpus puhkas ja nõnda otsustasin uurida metsa täiesti üksi nii kaugele kui võimalik. Ratsutasin aeglaselt metsa poole. Kui ma lähemale jõudsin, leidsin ühe päris hea tee, mis näis muutuvat üha paremaks, aga ma ei märganud ühtegi värsket kabja- või vankrirattajälge. Sellest julgustatuna söandasin aeglaselt edasi liikuda ning avastasin peagi küla. See asus omamoodi orus, nii et sellest oli väga hea ülevaade. Kuna ma kedagi ei märganud ega tahtnud ka asja pooleli jättes tagasi pöörduda, ratsutasin külasse sisse, peatusin esimese maja juures ning pidin päris kaua täiest kõrist karjuma, kuni ilmus üks talumees, kes küsimusele, kas külas on prantslasi, vastas, et veel pole ta ühtegi näinud. Pidin seda uskuma, kuna see sell kandis ikka veel kehva kuube ja ma kuulsin õuelt hanede kaagatusi; neid poleks saanud seal olla, kui prantslased oleksid seal elutsenud. Inimestele, kes on pikkadel marssidel kohanud vaid tühju, purustatud külasid ning mitte ühtegi inimjälge, pakub isegi koerte haukumine kirjeldamatut heameelt.