Читать книгу Viirastused онлайн

2 страница из 29

Ebamugav veidrus + aeg = paeluv omapära.

Oma kolmekümne teisel sünnipäeval, 3. augustil 2018. aastal, pesin ma hambaid ja nägu, samal ajal kui elutoa kõlaritest mängis „The Edge of Heaven”. Seejärel veetsin ma päeva üksinda, tehes ja süües kõiki oma lemmikasju. Hommikusöögiks oli pošeeritud muna röstsaiaga. Võin kolmekümne kahe aastasena täie enesekindlusega kuulutada, et on kolm asja, mida ma teen veatult: ma jõuan alati viis minutit varem kohale, kui on kuhugi kella peale minek; ma küsin inimestelt seltskonnas spetsiifilisi küsimusi, kui ma ei viitsi vestlusesse laskuda ja tahan, et nad ise jutulõnga veaksid (Kas sa pead end pigem introverdiks või ekstraverdiks? Tegutsed sa pigem pea või südame järgi? Oled sa kunagi millelegi tuld otsa pannud?); ma pošeerin täiuslikult muna.

Kontrollisin telefoni ning leidsin selfi oma vanematelt, kes laialt naeratades mulle sünnipäevaks õnne soovisid. Mu parim sõbranna Katherine saatis WhatsAppis video, kus tema maimikust tütar Olive ütleb „Pallu õnne sünnipäävaks, tädi Niino” (hoolimata ulatuslikest minupoolsetest õppetundidest ei saanud ta ikka seda päris õigesti öeldud). Sõbranna Meera saatis GIF-i, milles toretseva välimusega pikakarvaline kass hoiab käpas martiiniklaasi, sõnumiga „TÄIEGA OOTAN JUBA ÕHTUT, SÜNNIPÄEVALAPS!!!!!”, mis tähendas, et enne kella ühtteist on ta juba raudselt voodis. Niimoodi juhtub, kui lastega inimesed lähevad vabast õhtust liiga leili – nad väsitavad end ootusärevusega ära, lendavad liiga bravuurikalt peale, löövad siis põnnama ja lähevad lõpuks pärast kaht jooki koju.