Читать книгу Viirastused онлайн

5 страница из 29

Äsja valmis saanud „Tilluke köök” rääkis sellest, mida ma olin õppinud, valmistades toitu ühetoalises ilma ühegi köögikapita üüri-kas, kus oli mängupliidisuurune ahi ja ainult üks pliidiraud. See oli pärast Joest lahkuminekut mu esimene eraldi elamine. Eelistasin rääkida oma kolmandast raamatust, hetkel veel nimetust projektist, mis keskendus hooajalisele kokkamisele ja toidule ning mis oli parasjagu kavandi faasis. Aastatepikkuse kirjutamise käigus olin õppinud, et iga töö kõige parem versioon oligi ideetasand, sest siis oli see täiuslik.

Panin vannivee jooksma ning iTunesist mängima oma vana lemmiklaulude listi, mis oli kandnud nime „Soojendus”, kui ma olin kahekümnendates, aga mille ma paar aastat tagasi nimetasin ümber „Headeks aegadeks”, et tähistada eemaldumist hooletutest kehalistest hullutempudest ning liikumist teadlike mõtestatud naudingute poole. Panin selle lugude nimekirja kokku esimesel ülikooliaastal, et enne peoleminekut kuulata, ning see kulges alati käsikäes samade väsimatute lillelöömise rituaalidega, mida ma olin juba viisteist aastat jutti praktiseerinud: pesin juuksed puhtaks, föönitasin neid, pea alaspidi, et nad kümme protsenti kohevamad oleksid, kitkusin ülahuule kohalt karvu, kandsin peale kaks kihti ripsmetušši, teine naps, kaks lõhnaõlisutsakat – kui algas eelviimane lugu („Nuthin’ but a „G” Thang”), ootas mind alati väljas takso, samal ajal kui mina oma jalgu ühekorražiletiga ribadeks lõikusin, olles unustanud neid duši all raseerida.