Читать книгу Viirastused онлайн

8 страница из 29

Pubisse tuli kokku kakskümmend külalist, enamik neist ülikoolikaaslased, paar sõpra kooliajast, mõni vana kolleeg ja käputäis inimesi, kellega ma parasjagu koos töötasin. Oli ka paar sõpra, keda ma nägin täpselt kaks korda aastas – üks kord nende sünnipäeval ja teine kord minu sünnipäeval – ning kellega me olime jõudnud ühisele arusaamisele, et ehkki me ei taha üksteise sõprusest päris lahti öelda, pole meil mingit huvi sellesse aega panustada, kui need kaks korda aastas toimuvad kohtumised välja arvata. Mulle tundus see väljaütlemata pakt korraga ühtmoodi nukker ja rõõmustav.

Komme nägi ette, et kutsuma peab ka elukaaslased ja abikaasad. Need olid peamiselt heatahtlikud mehed, kelle karismaatilistele vestlusoskustele olin ma juba ammu käega löönud ja kes, nagu ma teadsin, veedavad õhtu pingi peal õlut rüübates ega ütle midagi muud kui „Palju õnne” iga kord, kui nad kempsu minnes minust mööduvad, kuni lõpuks ära väsivad, virilaks muutuvad ning koos oma naispoolega koju lähevad. Mehed, kellega mu sõbrad olid otsustanud oma elu siduda, olid minu jaoks põnevad, eelkõige see, kuidas nad kõik omavahel suhtlesid. Kui ma Joega käisin, kogunesid kõik tema sõprade tüdrukud ja naised igal üritusel kokku, vankumatult nagu lahingusse minejad. Me rääkisime, kuulasime ning saime iga korraga, kui meie teed oma peikade tõttu omavahel ristusid, järk-järgult lähedasemaks. Olin aastate jooksul märganud, et leides end niimoodi puntras koos, talitab osa meessoost teisipooli aga täpselt vastupidi. Ikka ja jälle täheldasin ma, et enamik mehi peab heaks vestluseks seda, kui nad saavad jagada teistele tundmatuid fakte või informatsiooni või rääkida mõne põneva naljaloo või anda kellelegi nippe ja nõu mingi tulevase plaani jaoks või üldiselt jätta jutuajamisele oma jälje nagu pissisoru puutüvele. Kui nad said õhtu jooksul teada rohkem, kui ise edasi andsid, olid nad pärast pahurad, nagu poleks pidu olnud edukas või nemad ise heas vormis.