Читать книгу Viirastused онлайн

9 страница из 29

Kõige enam meeldisid neile triviaalsed juhuslikud ühisjooned. Igal sünnipäevapeol jälgisin ma, kuidas nad seda teevad – otsivad mõne mõtte või kogemuse näol ristumiskohta, mis tekitaks teise mehega kohese sideme, ilma et peaks tema tundma õppimiseks või mõistmiseks vaeva nägema: Oojaa, mu vend käis ka Leedsi ülikoolis. Kus sa elasid? NALJA TEED, issand, oota, sa tead ju Silverdale Roadi, kohe Co-opi poe kõrval. Nagu, Co-opist vasakul pool. Jah, just see. Mu venna sõbra pruudil oli seal maja! Maailm on ikka nii väike. Kas sa oled seal nurgapealses pubis käinud? King’s Armsis? Ei ole? Oi, mine kindlasti, see on täiega hea pubi, tõesti maru pubi.

Ainus elukaaslane, keda ma jumaldasin, oli Gethin, mu ülikoolisõbra Dani pikaaegne sõber. Me saime kolmekesi hästi läbi ning olime koos veetnud ühed oma elu metsikumad õhtud ja oivalisemad puhkused. Aga ausalt öeldes olid nad viimasel ajal hakanud mulle pettumust valmistama. Olin arvanud, et Dani ja Gethini peale võib tavade eiramise koha pealt alati kindel olla, aga nad olid hakanud kõigist kõige konventsionaalsemaid valikuid tegema. Nad olid oma suhte „lukku pannud”, mis oli pettumus, kuna nende vastastikustest seksiseiklustest sai alati kõlvatuid lugusid ja ma olin pidanud neid ainsaks endale teadaolevaks edukaks mittemonogaamia näiteks. Nad olid loonud erakordselt keeruka alkoholikeelu graafiku, mille alusel nad tohtisid juua kindlatel nädalavahetustel, aga teistel mitte, ja raudselt mitte nädala sees. Nad ei käinud enam väljas pidutsemas, kuna kogusid alati millegi jaoks raha. Nad olid just alustanud lapsendamise protsessi. Nad olid ostnud Bromleysse kahe magamistoaga maja.