Читать книгу Viirastused онлайн

7 страница из 29

Oli mõningaid inimesi, keda ma sel aastal oma sünnipäevale ei kutsunud. Eelkõige mu ekspeika. Ma oleks küll tahtnud Joed näha, aga siis oleksin pidanud kutsuma ka tema tüdruku Lucy. Lucy oli piisavalt ohutu, hoolimata tõsiasjast, et omas stiletokujulist käekotti, aga Lucyle tundus alati, et meie vahel on selgeks rääkimata asju. Ükskord pärast kolme klaasi hoolikalt valitud roosat veini („On see ikka blush?” küsis ta väsinud baarmenilt, olles sel päeval 134. valge naine, kes sama küsimuse esitas) tahtis ta kõik asjad selgeks rääkida. Ta küsis, kas mul on temaga mingi probleem või kas ma tunnetan meie vahel mingit ebamugavust. Ta rääkis, kui oluline ma Joele olen ja kui eriliseks Joe mind peab. Ta kallistas mind iga natukese aja tagant ja muudkui kordas, et tahaks minuga sõbraks saada. Me olime vähemalt viis korda kohtunud ja nad olid Joega juba üle aasta käinud, aga Lucy paistis siiski arvavat, et me peame seltskonnas kokku saades kuskil vaikses nurgas teineteisele mingeid asju kinnitama. Ma olin palju mõelnud, miks ta niimoodi käitus, ja jõudnud järeldusele, et tegemist on liiga palju tõsielusarju vaadanud naisega. Ilmselgelt polnud tema arvates peol õiget hoogu, kui kaks kokteilikleidis naist teineteise käsi ei pigista, samal ajal kui üks neist ütleb: „Pärast seda, kui sa Ryaniga magasid, pole sa enam minu sõber, aga ma jään sind alati armastama kui oma õde.”