Читать книгу Viirastused онлайн

3 страница из 29

Jalutasin Hampstead Heathi parki ja läksin naiste tiiki ujuma. Kolmanda ringi peal hakkas mind noolima süütu suvevihma sabin. Ma armastan vihmaga ujuda ja oleksin kauemakski jäänud, kui emaliku olemisega vetelpäästja poleks mind „tervise ja turvalisuse kaalutlustel” tiigist välja käsutanud. Ütlesin talle, et mul on sünnipäev, lootes sellega ehk üht mitteametlikku lisaringi teenida, aga ta teatas, et kui peaks välku lööma, tabaks see veekogus otse mind ja „praeks mu ära nagu peekoniriba”, ning tema ei tahtnud seda jama enda kaela – „Olgu sul pealegi sünnipäev”.

Pärastlõunal tulin ma koju, oma uude korterisse – esimesse koju, mille olin päris ise ostnud. Tegemist oli väikse kahetoalise korteriga Archways viktoriaanliku maja teisel korrusel. Kinnisvaraagendi suuremeelne kirjeldus selle omandi kohta oli „soe, ekstsentriline ja vajab kaasajastamist”; korteris olid vaipkate, mis meenutas nii värvilt kui ka tekstuurilt lahustuva kohvi graanuleid, virsikroosade plaatidega kaheksakümnendate stiilis vannituba, mille krooniks oli hüljatud bidee, ning männipuidust köögikapid, millel oli kaks ust katki. Olin kindel, et oma eluajal ma selle ülesvuntsimist endale lubada ei saa, aga tundsin sellegipoolest igal hommikul ärgates ja krohvitud lae vingerdavaid koorikuid vaadates, et mul on vedanud. Ma polnud iialgi ette kujutanud, et võiksin Londonis endale oma korterit lubada – juba ainuüksi selle kunagi võimatuna tundunud unistuse tõeks saamine tegi sellest maailma parima koha.