Читать книгу Avameelselt köögist ehk seiklused kulinaarses allmaailmas онлайн

3 страница из 32

Ma olin otsustanud teha kõik, et need, kes loevad, ei ütleks: „Mees, see on võlts…!” Ma ei tahtnud, et mu kolleegid imestaksid: „Milline kokk niiviisi räägib? See on jama! Kes see töllmokk üldse on?” Ma tahtsin kirjutada köögikeeles, kokkade salakeeles, mille tunneb ära igaüks, kes on ajutisel töökohal kas või kordki friikaid frittinud ehk kannatanud türannist peakoka või tohmanist omaniku valitsemise all. Ma tahtsin, et mu väiksed memuaarid/torisemised annaksid edasi elukutselise koka mõneti klaustrofoobilist maailmanägemist – seda kergelt paranoilist, tuliselt kohaga seotud segu uhkusest ja loobumisest, mis aitab nii paljudel meist igal hommikul tõusta ning teha seda, mida me teeme. Ma sain aru, et laiema lugejaskonna hulgas leidub neid, keda häirivad mõned neist asjadest, millest ma rääkisin.

Vaenulik pilk, millega meie, kokad, kaldume vaatama tsivilistidele, kes täidavad meie söögisaale, tekitab ettearvatult meelepaha – ja suur hulk inimesi pigem ei räägiks neist ülenurgalaskmistest ja kokkuhoiuvõtetest, mida nii paljud meist on näinud oma teel üles- ja allamäge mööda rasvaga kaetud pindasid. Ma lihtsalt ei hoolinud sellest. Mulle isegi meeldis võimalus laiemat lugejaskonda pisut ärritada. Ma polnud seda raamatut ju nende jaoks kirjutanud. See raamat oli kokkadele. Elukutselistele kokkadele.