Читать книгу Avameelselt köögist ehk seiklused kulinaarses allmaailmas онлайн

6 страница из 32

Ning oli tõeliselt naljakaid ja imelisi hetki: ühel päeval helises mu Les Hallesi köögis telefon ja minuga rääkis keegi prantslane, kutsus mind oma restorani, et kohtuda, lobiseda, väike eine võtta. „Kes räägib?” uurisin. „Eric Ripert,” vastas hääl. Mul läksid põlved nõrgaks. See oli nagu… nagu… helistaks Joe DiMaggio ja ütleks: „Kuule, semu, astu läbi, loobime tagaaias veidi palli.” Siis ma nägin, kuidas asjad on muutunud. Mu kangelased helistasid mulle. Naljakas küll, aga pärast mu väidet, et päris kindlasti ei kutsu André Soltner mind nädalavahetuse suusapuhkusele, ta tegelikult kutsus mind suusatama. Ja kuigi ma olin Bob Kinkeadi nime väga valesti kirjutanud, oli ta alates hetkest, mil ma tema restorani astusin, minu vastu väga lahke ja kostitas tähelepanuväärsete roogadega. Norman Van Aken astus läbi, õnnitles mind ja rääkis lugusid oma metsikust noorusajast. (Ta palus ka kenasti, et ma ei noriks ta sõbra Emerili kallal – nagu ta väitis, on too väga mõnus, mahedahäälne mees, kes tegelikult oskabki kokata.) Gary Danko toitis mind tasuta. Ma ei usu, et ta oli raamatut lugenud, aga tema kokkadele, erakordselt piraatlikele neete ja arme täis huligaanidele paistis raamat meeldivat, nii et ta osutas mulle suure teene. Kokad, kellega mul enda meelest polnud midagi ühist, näitasid mulle, et on siiski olemas ühine mõtteviis, soodumus selleks hämaraks ja adrenaliinirohkeks kultuuriks, mida me jagame. Ma leidsin, et olen saanud köögi paha poisi musternäidiseks.