Читать книгу Avameelselt köögist ehk seiklused kulinaarses allmaailmas онлайн

7 страница из 32

Minult on sageli küsitud, mis on koka elukutse juures kõige parem. Just see ongi: olla osa subkultuurist. Olla osa ajaloolisest jätkuvusest, salaühingust oma keele ja kommetega. Nautida silmapilkset rahuldust, mida pakub oma kätega millegi hea valmistamine – ja selleks kõigi oma meelte kasutamine. See võib vahel olla kõige puhtam ja isetum viis mõnu valmistamiseks (kuigi suuseks ei jää palju maha).

Nüüd on asjad teisiti. Ma olen muutunud. Ma pidin muutuma. Ma olen õppinud, Jumal hoidku, korralikult käituma – mõneti pikemate perioodide kaupa kui ma olin harjunud. Ma peaaegu saan aru meelelahutustööstuse terminitest, mul on esimest korda elus tervisekindlustus. Mul on üür õigeks ajaks makstud. Ja paraku töötan ma palju, palju vähem oma armastatud Les Hallesi köögis. Kui ma olen kedagi oma ametikaaslastest reetnud, siis on need mu kokad, kelle ma olen maailmas ringi tolgendades ja teleris oma raamatuid maha sahkerdades maha jätnud. Mingil ajal tundus, et mu tillukesest köögist saab kohe Dealey Plaza järel kõige enam pildistatud koht Ameerikas. Mu salatikokk Angel kaalus korraks endale kirjastaja muretsemist ning praemees Manuel oskab kööki valgust tuua („Proovi seda roozat tarrretist, peakokk!”); kõik mu köögi kokad teavad täpselt, millal oma vats kaamera jaoks sisse tõmmata. Ma olen peakokk, keda ma kokana alati vihkasin, see tüüp, kes alatasa kusagilt tuleb või kuhugi läheb. Mu käed, mille üle ma raamatu viimastel lehekülgedel nii uhke olen, on nüüd pehmed ja kenad nagu väikesel tüdrukul.