Читать книгу Avameelselt köögist ehk seiklused kulinaarses allmaailmas онлайн

12 страница из 32

See oli supp.

Külm supp.

Uudishimulikule jõnglasele, kelle senine kogemus suppidega piirdus Campbelli konservidega – tomatisupp ja kanasupp nuudlitega –, oli see lausa avastus. Kindlasti olin ma ka enne restoranis söönud, kuid see oli esimene toit, mida ma tõepoolest märkasin. See oli esimene toit, mida ma nautisin – ja, veelgi olulisem, mille nautimine jäi mulle meelde. Küsisin meie kannatlikult briti kelnerilt, mis on see vaimustav külm ja maitsev vedelik.

„Vichyssoise,” vastas ta, ja seniajani – kuigi nüüdseks on see üks tavalisi menüü raudnaelu ja ma olen seda tuhandeid kordi valmistanud – on sel sõnal maagiline kõla. Ma mäletan kõike selle kogemusega seonduvat: kuidas kelner suurest hõbedasest tirinast suppi mulle kaussi tõstis, hakitud murulaugu krudinat, kui ta seda garneeringuks peale raputas, kartuli ja porrulaugu rikkalikku, kooresegust maitset, meeldivat jahmatust, üllatust, et supp oli külm.

Kogu ülejäänud Atlandi-teekonnast ma suuremat ei mäleta. Laeva kinosaalis nägime „Boeing Boeingit” Jerry Lewise ja Tony Curtisega ning mingit filmi Bardot’ga. Vana reisilaev värises ja oigas ja võbises kogu tee vältel hirmsal kombel – ametlikuks seletuseks olid laeva kere külge kinnitunud nuivähid –, nii et tundus, nagu oleksime New Yorgist Cherbourgi sõitnud hiiglasliku muruniitjaga. Meil vennaga hakkas varsti igav, suure osa ajast veetsime niinimetatud Teismeliste salongis plaadimasinast „Tõusva päikese maja” kuulates või siis vaadates, kuidas lained merepinnast madalamal asunud soolase veega basseinis edasi-tagasi loksusid.