Читать книгу Avameelselt köögist ehk seiklused kulinaarses allmaailmas онлайн

14 страница из 32

Nii et oma esimestel Prantsusmaa-nädalatel tuhnisin ma surnud natsisõdureid otsides maa-alustes käikudes, mängisin minigolfi, näppasin sigarette, lappasin läbi suure hulga Tintini ja Astérixi koomikseid, kihutasin sõprade mootorratastega ringi ja omandasin väikesi elukogemusi näiteks sellest, et pererahva sõber monsieur Dupont tuli vahel külla koos armukesega, vahel koos abikaasaga, tema suur laste-pesakond ei teinud aga sellest vahetusest väljagi.

Toit mulle erilist muljet ei avaldanud.

Mu väljakujunemata suulae meelest oli võil imelik juustune maitse. Piim – 1960. aastate Ameerika laste jaoks igapäevane, lausa kohustuslik rituaal – oli siin joodamatu. Keskpäevaseks eineks oli alati kas lihtsalt singileib või kuum võileib singi ja juustuga. Prantsuse kokakunsti sajanditepikkune ajalugu polnud mulle veel muljet avaldanud. Esialgu panin ma Prantsuse toidu puhul tähele vaid seda, mis selles puudus.

Mõne nädala pärast sõitsime öise rongiga Pariisi, kus ootasid isa ja reisiauto, uhiuus Rover Sedan Mark III. Pariisis peatusime Lutétia hotellis, see oli suur, vana ja pisut kulunud ehitis Haussmanni bulvaril. Mulle ja vennale pakutav menüü laienes mõnevõrra, lisandusid liha friikartulitega ja kotletid, mis olid piisavalt hamburgeri moodi. Tegime kõike, mida turistidelt oodatakse: ronisime Eiffeli torni otsa, pidasime Boulogne’i metsas pikniku, marssisime Louvre’is läbi Suure Kunsti eest, ujutasime mängulaevukesi Luxembourgi aia purskkaevudes – väljakujuneva kriminaalse kallakuga üheksa-aastasele ei pakkunud ükski neist tegevustest erilist lõbu. Minu suurimaks huviks sel ajal oli minu Tintini koomiksite ingliskeelsete tõlgete kollektsiooni täiendamine. Hergé erksavärviliselt joonistatud lood salakaubaveost, iidsetest templitest, kaugetest ja veidratest maadest ning rahvastest olid minu silmis tõeline eksootika. Pressisin oma vaestelt vanematelt neid lugusid ingliskeelse kirjanduse kaupluses välja sadade dollarite eest – ning nad nõustusid, et ära hoida pidevat kiunumist Prantsusmaa puuduste üle. Lühikeste pükste kandmine oli mulle aga igikestev solvang, nii et minust sai peagi pahur ja tujukas jõmm. Kaklesin alatasa vennaga, nurisesin kõigi asjade üle ja üldse olin emale tema Kuulsusrikka Uurimisreisi käigus suureks tülinaks.