Читать книгу Avameelselt köögist ehk seiklused kulinaarses allmaailmas онлайн

19 страница из 32

Mu vend ja mina olime seal õnnelikumad. Oli rohkem teha. Rannal oli soe, kliima sarnanes sellega, millega me kodus harjunud olime, ning täiendava ahvatlusena oli siingi sõjaaegseid saksa punkreid. Alati võis sisalikke püüda ja neid õhkulaskmise teel hukata, sest ilutulestikuraketid olid täiesti legaalselt (!) poes müügil. Jalutuskäigu kaugusel oli mets, kus elas tõeline erak, ning me veetsime vennaga seal terveid tunde teda põõsaste vahelt jälgides. Selleks ajaks olin ma õppinud nii palju prantsuse keelt, et võisin koomikseid lugeda, ja loomulikult ma sõin, ikka tõsiselt sõin. Tumedat pruuni kalasuppi, tomatisalatit, rannakarpe, kana baski moodi (olime Baskimaa piirist vaid mõne miili kaugusel). Korraldasime päevaseid väljasõite Ferreti neemele, metsikule, mahajäetud ja hingematvalt kaunile rannale Atlandi ookeani ääres, kus rullusid hiigellained, ja meil oli kaasas saiakesi, vorste, juusturattaid, veini ja Eviani vett (kodus oli pudelisse villitud joogivesi tollal veel ennekuulmatu). Mõned miilid lääne pool asus Cazaux’ järv, kus me saime vennaga laenutada vesijalgratta ning sügaviku kohal ringi vändata. Sõime isuäratavaid kuumi vahvleid vahukoore ja tuhksuhkruga. Kaks tolle suve kõige kuumemat laulu plaadimasinates olid Procol Harumi „Whiter Shade of Pale” ja Nancy Sinatra „These Boots Were Made for Walking”. Prantslased lasid neid kahte lugu ikka ja jälle, muusikat katkestasid Prantsuse õhujõudude reaktiivlennukite tekitatud lööklained, kui need ülehelikiirusega üle järve kihutasid ning lähedal asuvale polügoonile suundusid. Hea muusika, hea toit ja kättesaadavad lõhkeained – kokkuvõttes olin ma kaunikesti õnnelik.