Читать книгу Avameelselt köögist ehk seiklused kulinaarses allmaailmas онлайн

20 страница из 32

Nii et kui naaber, austripüüdja monsieur Saint-Jour kutsus meie perekonda oma püügiretkele kaasa, olin ma innukalt nõus.

Kell kuus hommikul astusime monsieur Saint-Jouri väikesesse puust austripaati, kaasas piknikukorvid ja asjakohased jalavarjud. Naaber oli pahura välimusega vanamees, kes kandis iidvanu tunkesid ja baretti nagu mu onugi. Tal oli päevitunud, tuulest pargitud nägu ja lohkus põsed, ninal ja põskedel olid tillukesed lõhkenud veresooned, mida millegipärast peeti kohaliku veini liigse tarvitamise tagajärjeks. Ta polnud meile kuigi põhjalikult selgitanud, mida need tema igapäevased tööretked endast kujutavad. Sõitsime podinal poi juurde, mis märkis tema veealust austrikasvatust, taradega eraldatud tükki lahepõhjast, ning siis istusime… ja istusime… ja istusime lõõmavas augustipäikeses, oodates, kuni mõõn vee lahest välja viib. Mõte oli selles, et veepind langeb, paat vajub austriaediku kohal madalamale, kuni lahepõhjani välja. Siis asub monsieur Saint-Jour – oletatavasti külaliste abiga – austreid rehitsema, valib mõned sobivad eksemplarid müügiks välja ning kõrvaldab parasiidid, kes võiksid ta saaki ohustada.