Читать книгу Avameelselt köögist ehk seiklused kulinaarses allmaailmas онлайн

22 страница из 32

Võtsin selle pihku, kallutasin säramalöönud monsieur Saint-Jouri juhendamisel karbi suu poole ning luristasin sisu ühe ampsuga alla. See maitses merevee… soola ja liha… ent kuidagi ka… tuleviku moodi.

Kõik oli nüüd teisiti. Kõik.

Ma mitte lihtsalt ei jäänud ellu – ma nautisin seda.

Sain aru, et tegemist on võlujõuga, mille olemasolust oli mul seni olnud vaid põgus ja äraspidine teadmine. Nüüd sai see jõud mind oma võimusse. Vanemate judinad ja väikevenna varjamatult vastumeelne ning hämmastunud ilme vaid kinnitasid tunnet, et mingil kombel olin ma saanud meheks. Olin läbi teinud seikluse, maitsnud keelatud vilja, ja kõik, mis mu elus järgnes – toit ning pikk, sageli tobe ja enesehävituslik millegi uue otsing, oli selleks siis narkootikum, seks või uut laadi elamus –, võrsus sellest hetkest.

Olin midagi õppinud. Sisemiselt, intuitiivselt, hingeliselt, kaudsel moel isegi pisut seksuaalselt – ning tagasiteed enam polnud. Džinn oli pudelist välja lastud. Minu elu kokana – peakokana – oli alanud.