Читать книгу Avameelselt köögist ehk seiklused kulinaarses allmaailmas онлайн

25 страница из 32

Provincetown oli (ja on) väike portugalikeelne kaluriküla õngekonksutaolise maanina kaugemas otsas. Suvekuudel sai sellest aga justkui mereäärne peatänav. Peame meeles, et olid 1970. aastad, nii et püüdes ette kujutada kunagist omapärast Uus-Inglismaa sadamalinnakest, tuleb lisada, et see kubises turistidest, hulgustest, hipidest, homaaripüüdjatest, litsakatest neidudest, narkomaanidest, Key Westi põgenikest ja tuhandetest aktiivselt ringirändavatest homodest. Sensualistikalduvustega pidetu noormehe jaoks oli see ideaalne pelgupaik.

Paraku vajasin ma raha. Mu püsivam (aga mitte väga püsiv) sõbratar teenis elatist pitsade valmistamisega. Mu toakaaslasi, kes olid P-townis varemgi käinud, ootasid ees töökohad. Nad tegutsesid – tavaliselt õhtuti – abikokkade, nõudepesijate või ettekandjatena, nii et hommikuti läksime randa, suitsetasime marihuaanat, nuusutasime natuke kokaiini, võtsime veidi LSD-d, päevitasime alasti ja tegelesime muude teismelistele omaste tervislike harrastustega.

Tüdinud sellest, et minuga olid seotud vaid kulutused, otsis üks pahane ja praktilise meelega toakaaslane mulle nõudepesija töö restoranis, kus ta ise oli ettekandja. Nõudepesijad (tuntud ka pärlipüüdjatena) olid hooajalises restoraniäris kõige voolavam kaader, nii et kui üks vusserdis teist päeva järjest tööle ei ilmunud, oli koht minu. See oli minu kohtumine tegeliku eluga – aga algul polnud ma selle üle õnnelik.