Читать книгу Avameelselt köögist ehk seiklused kulinaarses allmaailmas онлайн

30 страница из 32

Ühel argipäeval saabus meile otse laulatuselt suur pulmaseltskond: pruut, peigmees, perekond, sõbrad. Laulatus oli toimunud kusagil eemal, meie juures pidi aga ilmselt toimuma pidulik lõunasöök. Juba saabudes olid nad kõrgendatud meeleolus. Kõige kaugemast otsast salatileti juurest nägin ma ainult seda, et mõned pulmalised käisid Bobbyga midagi lühidalt arutamas. Pruut jäi mulle küll meelde, sest mingil hetkel ilmus ta köögiukse vahele küsimusega: „Ega kellelgi hašši ei ole?” Kui seltskond oli söögisaali liikunud, siis ma unustasin nad enam-vähem ära.

Meie valmistasime toitu, Lydia lõbustas meid oma tavalise lobaga, Tommy uputas rannakarpe ja krevette kuuma õlisse, käis töörohke köögi tavaline, oma tõusude ja mõõnadega askeldamine. Siis ilmus pruut jälle köögiuksele. Ta oli blond ja nägi oma neitsilikult valges pulmakleidis päris hea välja, ta ütles Bobbyle midagi ja meie peakoka muie venis kõrvuni, silmanurki ümbritsevate kortsude kanavarbad tõusid ta päevitunud näol selgemini esile. Mõne hetke pärast oli pruut kadunud, veel veidi, ja siis hõikas silmanähtavalt võbisev Bobby: „Tony! Tule valva mu kohta!” ning kadus tagaukse kaudu kiiresti välja.