Читать книгу Avameelselt köögist ehk seiklused kulinaarses allmaailmas онлайн

28 страница из 32

Köögis olid nad otsekui jumalad. Nad olid riides nagu mereröövlid: ärarebitud varrukatega kokakuued, teksad, räbaldunud ja värvi kaotanud pearätid, verised põlled, kullast kõrvarõngad ja randmeketid, türkiisidega kaelakeed, kilpkonna- ja elevandiluust sõrmused, tätoveeringud – kõik need ammumöödunud Armastuse Suve atribuudid.

Neil oli oma stiil ja kõnnak, ning paistis, et nad ei karda mitte midagi. Nad jõid kõike, mis ette jäi, varastasid kõike, mis polnud kinni naelutatud, ja tõmbasid läbi sellise koguse ettekandjaid ning kliente, et midagi taolist polnud ma varem mitte ainult näinud, vaid ettegi kujutanud. Nad kandsid suuri, hirmuäratavaid nugasid, mis pidevast lihvimisest ja teritamisest olid habemenoana teravad. Hooletu täpsusega heitsid nad määrdunud kastmepanne ja kastruleid läbi terve köögi minu pesuvanni. Omavahel rääkides kasutasid nad kummalist slängi, millest asjassepühendamatul oli väga raske aru saada. Kasinateks talvekuudeks valmistudes virutasid nad majast kõike vähegi väärtuslikku. Paar korda nädalas tagurdas peakokk oma Volkswageni bussi köögiukse juurde ja laadis peale terveid loomakintse, seakülgi, kaste külmutatud krevettide ja õllega. Riiulitel töökohtade kohal, kus hõlpsa kättesaadavuse huvides hoiti pudeleid veini, õli ja muu sellisega, seisis alati iga koka kohta vähemalt kaks klaasi kangete jookidega. Lydia tavatses neid nimetada „suvisteks värskendajateks”. Marihuaanat suitsetati alumise korruse esikus ja kokaiin – mis oli neil päevil küll väga kallis ja mida peeti jõukate inimeste lõbuks – oli alati saadaval. Palgapäeval käis raha keerulise ringmängu käigus käest kätte, kokad klaarisid eelmise nädala võlgasid, laenusid ja kihlvedusid.