Читать книгу Avameelselt köögist ehk seiklused kulinaarses allmaailmas онлайн

23 страница из 32

Toidul oli võim.

Toit võis inspireerida, hämmastada, šokeerida, ergutada, naudingut pakkuda ja mõju avaldada. Sellel oli võim tekitada rõõmu mulle… ent ka teistele. See oli väärtuslik teadmine.

Sel suvel ja järgmistel suvedel lipsasin ma sageli sadamasse, kus pruunides paberkottides müüdi tosinakaupa pesemata, mudaseid austreid. Saanud mõned õpetused oma uuelt hingesugulaselt, verevennalt ja parimalt semult monsieur Saint-Jourilt, kes nüüd jagas minuga ka oma tööpäevajärgset magusa veini portsu, suutsin ma austreid ka ise avada – nuga vahele ja siis avanesid pooled nagu Aladdini aardekoopa väravad.

Istusin aias tomatite ja sisalike seas, sõin austreid ja jõin Kronenbourgi (alaealiste alkohoolikute jaoks oli Prantsusmaa tõeline imedemaa), lugesin õnnelikult prantsuskeelseid lasteraamatuid, kuni pildid silme ees keerlema hakkasid, tõmbasin näpatud sigaretti. Seniajani seostub austrite maik mul nende joovastavate, imeliste päevade pärastlõunase lubamatu tegevusega. Prantsuse sigarettide lõhn, õlle maik, unustamatu tunne, et teen midagi, mida ma ei peaks tegema.