Читать книгу Avameelselt köögist ehk seiklused kulinaarses allmaailmas онлайн

21 страница из 32

Ma mäletan, et paadi põhja all oli veel poole meetri jagu vett, mille äravoolu me ootasime, et siis austriaedikus ringi kõndida. Olime oma Brie ja saiad ära söönud, Eviani-pudelid tühjendanud, kuid ma olin ikka näljane ning endale omase otsekohesusega ütlesin seda ka välja.

Seda kuuldes küsis monsieur Saint-Jour ameeriklastele väljakutset esitades oma tugeva kohaliku aktsendiga, kas keegi meist tahaks ehk austrit proovida.

Mu vanemad kõhklesid. Ma arvan, et nad ei mõelnud eriti tõsiselt võimalusele süüa mõnda neist toorestest, limastest olenditest, kelle kohal me parasjagu loksusime. Mu noorem vend tõmbus hirmunult kössi.

Siis, sellel mu noore elu uhkeimal hetkel, tõusin ma kräbedalt püsti, muigasin trotslikult ja kuulutasin, et oleksin meelsasti esimene.

Ning sellel mu isikliku ajaloo unustamatult mõnusal hetkel, mis on mällu jäänud erksamalt kui mõnedki muud järgnenud esimesed – esimene tüdruk, esimene marihuaanasigaret, esimene päev keskkoolis, esimene trükist ilmunud raamat ja palju muud sellist –, saavutasin ma õnne tipu. Monsieur Saint-Jour kutsus mu reelingu juurde, kummardus üle ääre, küünitas nii sügavale, et minu meelest kadus ta pea juba vee alla, ning ilmus siis jälle välja, hoides oma karedas, sõrga meenutavas käes üht suurt, ebakorrapärase kujuga, mudaga kaetud austrikarpi. Ta avas selle terava, roostese austrinoaga ja ulatas mulle – kõik jälgisid mind ning väikevend tõmbus sellest läikivast, millegipoolest seksikana näivast, tilkuvast ja peaaegu elus olevast asjandusest eemale.