Читать книгу Avameelselt köögist ehk seiklused kulinaarses allmaailmas онлайн

17 страница из 32

Asjad muutusid. Mina muutusin.

Kõigepealt ma olin tige. Vimm on mu elus alati olnud tähtsaks edasiviivaks jõuks, antud juhul tekitas see minus aga äkilise seiklus-janu kõige toidusse puutuva suhtes. Otsustasin, et trumpan oma toiduhuvilised vanemad üle. Ning loomulikult näitan koha kätte oma seni veel õndsas teadmatuses viibivale väikevennale. Ma näitan neile, kes on tõeline gurmaan!

Ajud? Haisvad, kleepuvad juustud, mis lõhnavad nagu surnu varbad? Hobuseliha? Piimaliha? Tooge aga ette! Mida šokeerivam see tundus, seda innukamalt ma seda nõudsin. Kogu ülejäänud suve – ja järgmised suved – sõin ma kõike. Kühveldasin kleepuvat Vacherini juustu, õppisin armastama rammusat juustutaolist Normandia võid, eriti saiale määritult ja mõrušokolaadi sisse kastetult. Kui vähegi võimalik, näppasin punast veini; proovisin frituure – väikesi tervena küpsetatud kalu, mida süüakse küüslaugu ja peterselliga – ning mulle meeldis, et sõin päid, silmi, konte ja kõike koos. Sõin raikala, musta või kastmes, maksavorstisuppi, rupskeid, neerusid, verivorsti, millest voolas mu lõuale verd.