Читать книгу Avameelselt köögist ehk seiklused kulinaarses allmaailmas онлайн

13 страница из 32

Aga see külm supp jäi minuga. See resoneeris, äratas mind, andis mulle teada, et mul on maitseelamusi aistiv keel, valmistas mind ette tulevasteks sündmusteks.

Teine eel-ilmutuslik elamus mu pikal teel peakokaks pärineb samalt Prantsusmaa-reisilt. Kui olime pärale jõudnud, peatusime ema ja vennaga sugulaste juures Normandias Cabourgis, luitunud ja tuulises kuurortlinnas. Taevas oli peaaegu lakkamatult pilves, vesi oli külalislahkusetult külm. Kõik ümbruskonna lapsed arvasid, et ma tunnen Steve McQueeni ja John Wayne’i isiklikult – no et kui ma olen Ameerikast, siis oleme kindlasti sõbrad, elame ühes rantšos, ratsutame ringi ja laseme pahategijaid maha –, nii et algusest peale sain ma nautida teatud kuulsusesära. Liivarand, mis ei sobinud sedapuhku ujumiseks, oli täis pikitud sakslaste punkreid ja kuulipildujapesi, paljudel neist oli näha kuulitäkkeid ja leegiheitjate kõrvetusjälgi, ning düünide all olid tunnelid – need kõik olid väikesele poisile põnevad uurida. Nagu ma oma hämmastuseks teada sain, võisid mu väikesed prantsuse sõbrad pühapäeviti suitsetada, lõunalauas anti neile veega lahjendatud lauaveini, ning mis kõige uhkem, neil olid Vélo Solexi mootorrattad. Mäletan, kuidas ma mõtlesin, et just nii on õige lapsi kasvatada, ning olin õnnetu, et mu ema sellega ei nõustunud.