Читать книгу Avameelselt köögist ehk seiklused kulinaarses allmaailmas онлайн

15 страница из 32

Mu vanemad andsid oma parima. Nad võtsid meid igale poole kaasa, ka restoranidesse sööma, kus neil kahtlemata oli väga piinlik, kui me järjekindlalt nõudsime hamburgerit (seejuures ketšupiga) ning Cocat. Nad kannatasid vaikides välja mu kurtmised juustumaitsese või üle ning mu lõputuna tundunud lõbutsemise tollal populaarse limonaadi Pschitt reklaamide juures. „Tahan sitta! Tahan sitta!” Omavahel prantsuse keeles rääkides kannatasid nad välja meie silmade-pööritamised ja nihelemised ning püüdsid mind innustada leidma midagi, no ükskõik mida, mis mulle huvi pakuks.

Ja siis saabus aeg, mil nad lõpuks ei võtnud lapsi kaasa.

Ma mäletan seda hästi, sest see mõjus kõrvakiiluna. See oli signaal, mis teatas, et toit võib olla tähtis, väljakutse mu loomuomasele sõjakusele. Uks avanes just keelamise tõttu.

Linna nimi oli Vienne. Sinna jõudmiseks olime maha sõitnud palju miile. Meil vennaga olid Tintinid just otsa saanud ning seetõttu olime põrgulikult tujukad. Prantsuse maastik, kaunid puudega ääristatud teed, hekid, haritud põllud ja otsekui pildiraamatust pärit külad ei pakkunud meile huviäratavat vaheldust. Vanemad olid selleks ajaks juba nädalaid kannatanud söögiaegu täitvat virinat toitude kvaliteedi üle. Nad olid kannatlikult tellinud meile hamburgereid, värskeid köögivilju, singileibu ja muud säärast. Nad olid talunud nurinat, et voodid on liiga kõvad, padjad liiga pehmed, tualetid ja kraanid liiga veidrad. Nad olid isegi hakanud meile veega lahjendatud veini andma – see oli küll väga prantsuspärane tegu, kuid ma usun, et oli mõeldud meie vaigistamiseks. Nad olid meid vennaga, kaht väikest vastikut ameeriklast, endaga igale poole kaasa võtnud.