Читать книгу Avameelselt köögist ehk seiklused kulinaarses allmaailmas онлайн

18 страница из 32

Ja ma sain oma esimese austri.

Ning see oli tõeliselt tähelepanuväärne sündmus. Ma mäletan seda niisama hästi kui süütuse kaotamist – ja suurema heldimusega.

Selle esimese suve augustikuu veetsime La Teste de Buchis, väikeses austrikülas Edela-Prantsusmaal. Peatusime mu tädi, tante Jeanne’i ja onu, oncle Gustavi juures, samas punase katusekivide ja valgete krohvitud seintega majas, kus mu isa oli poisina suvitanud. Tante Jeanne oli inetult riides, prillidega, kergelt lehkav vana naine, oncle Gustav aga tunkedes ja baretiga vennike, kes suitsetas käsitsi keeratud sigarette nii kaua, kuni nende viimane ots näis ta keeleotsale kaduvat. Minu isa lapsepõlvega võrreldes oli La Teste’is vähe muutunud. Kõik naabrid olid endiselt austripüüdjad. Nende perekonnad kasvatasid endistviisi tagaõues küülikuid ja tomateid. Igal majapidamisel oli kaks kööki, üks sees ja teine, „kalaköök”, väljas. Joogivett tuli kaevust käsitsi pumbata ning käimla oli aia kaugemas otsas. Kõikjal oli sisalikke ja tigusid. Turiste meelitasid Pyla düün (Euroopa suurim liivadüün!) ja lähedal asuv Arcachoni kuurortlinn, kuhu prantslased kogunesid üksmeelselt oma puhkust veetma. Televisioon oli Tähtis Asi. Kell seitse, kui kaks üleriigilist saatjat tööd alustasid, tuli onu Gustav pühalikul ilmel oma toast, võttis ketiga vöö küljes rippuva võtme ning avas puhvetiuksed, mille taga oli ekraan.