Читать книгу Avameelselt köögist ehk seiklused kulinaarses allmaailmas онлайн

24 страница из 32

Esialgu mul veel kokaks saamise plaane ei olnud. Aga ma olen sageli oma elule tagasi vaadanud, otsides seda saatuslikku teeristi, millest alates ma ära pöörasin ja muutusin põnevust otsivaks lõbunäljaseks sensualistiks, kes alatasa jahib võimalust šokeerida, lõbustada, hirmutada ja manipuleerida, püüdes seeläbi täita tühja paika oma hinges millegi uuega.

Mulle meeldiks arvata, et see oli monsieur Saint-Jouri süü. Aga loomulikult oli see minus kogu aeg olemas.

Aastal 1973 olin ma õnnetult armunud ja lõpetasin keskkooli aasta võrra kiiremini, et järgneda oma ihade objektile Vassari kolledžisse – aga uskuge mind, mida vähem mu sellest eluperioodist juttu teha, seda parem. Piisab, kui öelda, et kaheksateistkümneselt olin ma täiesti taltsutamatu noormees ja kukkusin kõiges kolledžisse puutuvas lõbusasti läbi – ma lihtsalt ei viitsinud loengutes käia. Olin vihane iseenda ja kõige ümbritseva peale. Sisuliselt kohtlesin ma maailma nii, nagu oleks see mu tuhatoos. Ärkveloleku tunnid täitsin ma joomise, marihuaana suitsetamise ja plaanide pidamisega tüdrukute suhtes, kes olid nii lollid, et pidasid mind huvitavaks – püüdsin neid lõbustada, vihastada ja ära kasutada. Ausalt öeldes olin ma rikutud, õnnetu, egoistlik, ennasthävitav ja järelemõtlematu nolk, kes vajas hädasti korralikku võmmu kuklasse. Sihitult ja õnnetult ringi triivides läksin koos sõpradega suveks Cape Codi, Provincetowni. Sõbrad läksid – ja see oli mulle piisav põhjendus.