Читать книгу Avameelselt köögist ehk seiklused kulinaarses allmaailmas онлайн

29 страница из 32

Sel esimesel P-towni suvel nägin ma suures koguses halba käitumist. Mulle jättis see sügava mulje. Minu keskkooliaegsete haledate tempudega võrreldes olid need tüübid ikka tõsised kurjategijad ja seksuaalhiiglased. Taltsutamatud röövlid, piraadid-kõrilõikajad – minu, alandliku nõudepesija silmis olid nad printsid. Koka elu oli elu täis seiklusi, rüüstamist, röövimist, rock-and-roll’i ja hooletut põlgust kõigi ühiskondlike moraalinormide vastu. Teiselt poolt mõttelist eraldusjoont paistis see mulle neetult hea eluna.

Aga kui oli üks hetk, mil ma nägin selgelt, mida ma tahan, siis jõudis see kätte suve lõpul.

Selleks ajaks olin ma ametis pisut tõusnud. Mike oli methedriinihooga kaduma jäänud ja mind oli edutatud salatileti äärde, kus ma koostasin krevetikomplekte, murdsin lahti austreid ja merikarpe, segasin konserveeritud homaariliha majoneesiga ning täitsin šampanjaklaase maasikate ja vahukoorega.

Dreadnaughti köök oli pikk ja kitsas: parkimisplatsile avaneva tagaukse pool oli külmade roogade lett, siis kahekordne aurutaja, kuhu me ladusime poolekiloseid kuni kiloseid homaare nagu puunotte tosinakaupa sisse, lõime siis raske raudukse kinni ja keerasime ratast, mis neile auru peale lasi. Siis tuli rida panne õlis küpsetamiseks, tavaline pliit, suur Garlandi küpsetusahi, veel mõned põletid ja lõpuks kividest kolle sütel grillimiseks. Vastasseinas oli pikk puust lõikelett sisseehitatud aurutuslauaga, selle all külmutuskapid varudega. Kaugemas otsas, kolde juures, millel töötas peakokk Bobby, oli mitmeosaline uks söögisaali ja ülemist osa hoiti lahti, et sisenevad turistid võiksid vilksamisi näha küpsevaid homaari- või lihatükke ning nii sobiva meeleolu saada.