Читать книгу Urho Kekkonen ja Eesti онлайн

9 страница из 22

Elu tegi siiski oma korrektiivid. Soome tunnustas Eesti iseseisvust de jure alles 1920. aastal, kuigi tunnustust oli taotletud palju varem. Samuti lükkas Soome tagasi Pätsi ettepaneku, mille kohaselt Eesti ja Soome oleksid moodustanud liitriigi. Kõigele lisaks jättis Eduskunta ratifitseerimata 1922. aastal nn ääreriikide vahel sõlmitud lepingu, millele välisminister Rudolf Holsti oli jõudnud juba allagi kirjutada. Leping oleks eeldanud Venemaast Esimese maailmasõja ajal lahku löönud Balti mere äärsete riikide Eesti, Läti, Leedu ja Poola tihedat ja mitmekülgset koostööd, millesse püüti kaasata ka Soomet. Soome aga leidis, et lepingus osalemine ei ole kooskõlas tema rahvuslike huvidega. Pärast Soome kõrvalejäämist loobusid koostöökavatsusest ka Poola, Eesti, Läti ja Leedu.

Sellega oli Soome Baltikumi-poliitika lõppenud, kuid kahe rahva mitteametlikud suhted üha tihenesid. Koostööd tegid õpetajad, juristid, arstid, kirjanikud ja teadlased. Aja märgiks said hõimutöö ja aatelisus, mis tiivustasid läbikäimist veelgi. Aktiivseimad suhtlejad olid üliõpilased: 1920. aastate alguses sündisid nii Tartus kui ka Helsingis Soome-Eesti üliõpilasklubid, toimus elav üliõpilasvahetus. 1923. aastast hakati regulaarselt korraldama Soome, Eesti, Läti ja Leedu üliõpilasorganisatsioonide vahelisi konverentse, SELL-i konverentse ja nn SELL-i mänge. Üliõpilaste aktiivsus korvas Soome ametliku poliitika, mis oli jätnud Baltikumi tähelepanuta.