Читать книгу Urho Kekkonen ja Eesti онлайн

7 страница из 22

Kekkonen jäi elu lõpuni estofiiliks ja hoidis kontakte eestlastega nii otse kui ka oma fennougristidest sõprade kaudu, kuid 1964. aasta talve dramaatiline teerajamine on siiski tema viimane silmapaistev ettevõtmine eestlaste heaks. Võib-olla oli talle solvav see, millist vastukaja tekitas kultuurivisiit rahvusvahelises avalikkuses. Kuid tamm oli lõhutud ja miski ei suutnud enam veevoolu takistada, tuli see siis tõusuveena või oma teed otsivate väikeste niredena.

Urho Kekkonen suri 1986. aastal, ainult kaks aastat enne laulvat revolutsiooni. Ta ei näinud iseseisva Eesti uuestisündi, mis oleks andnud talle võimaluse tulla tagasi noorusajal armsaks saanud Tallinna ja Tartusse, oma vanale kodumaale, nagu ta oli Eestit nimetanud Tallinna lennuväljal 11. märtsil 1964. aastal peetud kõnes. Tema südant oleks kindlasti soojendanud teadmine, et eesti suusasõbrad korraldavad ikka veel igal aastal “Kekkoneni suusaretke” samal Kääriku rajal, kus ta 1964. aastal suusatas end sporti armastava eesti rahva meeltesse ja mõtetesse.