Читать книгу Urho Kekkonen ja Eesti онлайн

8 страница из 22

Eestlased ja soomlased on alati olnud lähedased. Soome laht on meid ühendanud, mitte lahutanud, ja tõendeid selle kohta on palju. Põhjaeesti rannikumurre on soome keelele lähedane nii foneetiliselt kui ka sõnavaralt ning Päris-Soome1 maakonnas, Rauma kandis ja Lõuna-Soome rannikul leidub palju eestlaste jälgi.

Enne 20. sajandit ei olnud soomlastel ega eestlastel oma riiki. Kordamööda valitsesid eestlasi taanlased, sakslased, poolakad, rootslased ja venelased. Ja jälle venelased, viimati aastail 1940–1991 nõukogude impeeriumis. Soomes kuulus ülemvõim eri aegadel rootslastele või venelastele. Üsna kaua, üle kahe ja poole sajandi, olime sama riigi koosseisus: aastatel 1561–1721 Rootsi ja aastatel 1809–1917 Vene riigis. Ajalugu kipub korduma: 1. maist 2004 kuulume jälle ühisesse õigusruumi, oleme osa Euroopa Liidust.

Soome sai iseseisvaks 6. detsembril 1917, Eesti veidi hiljem, 24. veebruaril 1918. Eesti olukord oli raske: Saksa väed tõmbusid Baltikumist tagasi, nende asemele tungis Punaarmee. Soomes saadi aru, et Eesti iseseisvuse säilimine on tähtis ka Soomele, ja seetõttu abistati vennasrahvast relvade ja rahaga. Peale selle lubati värvata vabatahtlikke. Eesti bolševikest vabastamise lahingutes osales üle 3000 põhjapoja. Eriti paistsid Soome vabatahtlikud silma Vabadussõja ühes otsustavas heitluses, 1919. aasta jaanuari lõpus Lõuna-Eestis Valga lähedal peetud Paju lahingus, kus paljud neist langesid. Soomlased ja eestlased tundsidki suurimat vastastikust sümpaatiat Eesti Vabadussõja ajal.